Marti Widmark, Helena Willis.

"Ajalehemõistatus".

Lasse ja Maia peavad seekord lahendama saladuse, mis tekitas väga paljudele Valleby linna elanikele piinlikust. Lugu algab sellega, et Muhammed Karaat, juveelipoe omanik, oli pahane ajalehe "Valleby Sõnumid" peale, kus teda süüdistati, et tema ehetes kasutatatakse valeteemante. Lasse ja Maia nägid kuidas ta oli endast väljas ja trampis ajalehe peal jalgadega. Lasse ja Maia soovisid osta üle tee ajalehekioskist selle ajalehe, et teada saada, milles asi, ent müüja ütles, et sellel nädalal lähevad ajalehed nagu soojad saiad. Lasse ja Maia läksid raamatukogusse, et vaadata kõiki selle nädala ajalehti. Seal avastasid nad, et ajalehtede esikaanel olid ehmatavad uudised, näiteks: Koolidirektor Ahlberg tunnistab: ma spikerdasin, loe lähemalt lk 9 aga kuidas Maia ja Lasse ka ei otsinud, lk 9 polnud sellest enam sõnagi juttu. Samamoodi oli kõikide teiste esikaane uudistega. Nad otsustasid minna Valleby Sõnumite toimetusse asja uurima. Seal muutusid asjad veelgi segasemaks. Kahtlusaluseid oli mitmeid: peatoimetaja, kuller, reporter ja fotograaf. Aga Lassel ja Maial õnnestus ka seekord oma juurdlus edukalt lahenduseni viia. Lahenduseni viis neid serveriruumist näpatud ketas, mille nad salaja kaasa võtsid ja kodus oma arvutis avasid. Seal olid kõik need artiklid, väljamõeldud lood ja nende autor selgus ka lõpuks.
Raamat on sarnaselt teistele detektiivibüroo raamatutele kirjutatud lahedalt, salapäraselt ja huvitavalt. Nende raamatute juures on kõige toredam, et nad kohe algusest peale huvitavad, kogu aeg juhutub midagi ja alguset peale hakkad koos Maia ning Lassega lahendust otsima. Soovitan lugeda nii "Ajalehemõistatust" kui ka teisi selle sarja raamatuid. Lasse ja Maia on rootsi laste seal väga populaarsed, neid raamatuid loetakse väga palju ning raamatud on saanud palju auhindu.

Martin Widmark, Helena Willis

"Safranimõistatus".

Selles raamatus tegutsevad taas Lasse ja Maia, kes on minu lemmikud. Lugu algab sellest, et Lasse ja Maia on kohvikus, söövad kaneelisaiu ja arutavad selle üle, kuidas pangaröövel Robbert Vikil läheb ja kas ta võiks olla praegu Valleby linnakeses. Kohvikupidajad Sara ja Dino Panini teavad, et jõulude ajal on väga populaarsed safranisaiad, seega otsustavad nad neid juurde teha kui äkki kostub tagatoast karjatus....Safran on otsas hüüab Leopold, kes pärast head käitumist vanglast vabastati ja nüüd Sara ja Dino juures tööle asus. Lasse ja Maia pakuvad ennast appi, et lähevad poodi ja toovad ruttu kohvikupidajale safranit ja nüüd algavad alles mõistatused. Poes kohtuvad nad kummaliselt käituvate tegelastega, poeomaniku, kalaleti müüja ja kassapidajaga ning imeliku vanaprouaga Francy Vikiga, kes küik neis tagantjärele kahtlust äratavad. Loomulikult ei saanud nad poest safranit, sest keegi oli selle salaja sisse vehkinud ja Lasse ja Maia hakkasid oma detektiivitööd tegema. Detektiivitöös saab nalja ja põnev on see ka. Naljakas lugu juhtub kui nad kohvikust välja minnes avastavad, et lund sajab ja see on detektiivile hea märk - siis on ju kõik värsked jäljed näha, nii ütlebki Maia, et ühed jäljed kuuluvad 70aastasele papile, kes kannab nr 44 kalosse. Lasse küsib, et kus sa seda tead? Ja Maia seletab, esiteks ei kanna naised kunagi nii suurt numbrit. Lasse küsib, et miks siis just 70aastane? Maia ütleb, et vaata jalajälgede kõrval on ka kepi jälg. Lasse juba nõustubki Maiaga kui selgub. et tegelikult on see hoopis proua Barbro Palm, muuseumidirektor, kellel on käes jõulukuusk. Lasse ja Maia naeravad ja tunnistavad, et ka parimad eksivad vahel. Raamatus on veel sellised naljakaid kohti. Aga Lasse ja Maia teevad oma detektiivitööd hästi ka seekord ja leiavad lahenduse safranimõistatusele. Nende tööd kiidab ka politseiülem .
Soovitan raamatut lugeda, see on kirjutatud lahedalt, saab nalja, on põnev ja samas ei saa enne seda käest ära panna kui oled lõpuni lugenud.

sarja autorid: Martin Widmark ja Helena Willis