"Safranimõistatus".
Selles raamatus tegutsevad taas Lasse ja Maia, kes on minu lemmikud. Lugu algab sellest, et Lasse ja Maia on kohvikus, söövad kaneelisaiu ja arutavad selle üle, kuidas pangaröövel Robbert Vikil läheb ja kas ta võiks olla praegu Valleby linnakeses. Kohvikupidajad Sara ja Dino Panini teavad, et jõulude ajal on väga populaarsed safranisaiad, seega otsustavad nad neid juurde teha kui äkki kostub tagatoast karjatus....Safran on otsas hüüab Leopold, kes pärast head käitumist vanglast vabastati ja nüüd Sara ja Dino juures tööle asus. Lasse ja Maia pakuvad ennast appi, et lähevad poodi ja toovad ruttu kohvikupidajale safranit ja nüüd algavad alles mõistatused. Poes kohtuvad nad kummaliselt käituvate tegelastega, poeomaniku, kalaleti müüja ja kassapidajaga ning imeliku vanaprouaga Francy Vikiga, kes küik neis tagantjärele kahtlust äratavad. Loomulikult ei saanud nad poest safranit, sest keegi oli selle salaja sisse vehkinud ja Lasse ja Maia hakkasid oma detektiivitööd tegema. Detektiivitöös saab nalja ja põnev on see ka. Naljakas lugu juhtub kui nad kohvikust välja minnes avastavad, et lund sajab ja see on detektiivile hea märk - siis on ju kõik värsked jäljed näha, nii ütlebki Maia, et ühed jäljed kuuluvad 70aastasele papile, kes kannab nr 44 kalosse. Lasse küsib, et kus sa seda tead? Ja Maia seletab, esiteks ei kanna naised kunagi nii suurt numbrit. Lasse küsib, et miks siis just 70aastane? Maia ütleb, et vaata jalajälgede kõrval on ka kepi jälg. Lasse juba nõustubki Maiaga kui selgub. et tegelikult on see hoopis proua Barbro Palm, muuseumidirektor, kellel on käes jõulukuusk. Lasse ja Maia naeravad ja tunnistavad, et ka parimad eksivad vahel. Raamatus on veel sellised naljakaid kohti. Aga Lasse ja Maia teevad oma detektiivitööd hästi ka seekord ja leiavad lahenduse safranimõistatusele. Nende tööd kiidab ka politseiülem .Soovitan raamatut lugeda, see on kirjutatud lahedalt, saab nalja, on põnev ja samas ei saa enne seda käest ära panna kui oled lõpuni lugenud.
 | |
| sarja autorid: Martin Widmark ja Helena Willis |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar